Kas Tuhala Nõiakaev voolab või vuliseb?
Alljärgnev artikkel avaldati ajakirjas Keskkonnatehnika:
A. Marandi. 2010. Kas Tuhala Nõiakaev voolab või vuliseb? Keskkonnatehnika 7/10, lk 17-22.
Tuhala karstiala naabrusse kavandatavate karjääride võimalik mõju Nõiakaevule kerkib ikka ja jälle ajakirjanduse huviorbiiti. Kahjuks jäävad arutelud enamasti vaid emotsioonide tasemele. Kui palju me üldse teame Nõiakaevu „keemise“ põhjustest?
Tuhala karstiala asub Põhja-Eesti karbonaatkivimiplatool, kus aluspõhja katab valdavalt 3–7 m paksune liustikusetete kiht [1]. Maapind, mille kõrgus on Nõiakaevu juures 56 m ümp, tõuseb lõuna ja edela suunas. Karstialast lõunasse jääva Järlepa raba kõrgus ulatub ~70 meetrini ning karstialast põhja-kirde poole jääva Pirita jõe org on umbes 42 m kõrgusel üle merepinna.
Ülemise paarikümne meetri paksuse aluspõhjalise põhjaveelademe, mille vesi voolab põhja-kirde suunas, moodustavad peamiselt ülem-ordoviitsiumi lõhelised karbonaatkivimid [1].
Karbonaatkivimite veejuhtivus sõltub kivimikihtide savikusest ja lõhelisusest. Aluspõhja karbonaatkivimite kõige karstunuma ja lõhestunuma ülemise osa – murenemisvöö – paksus on enamasti 1–3, harvem 5–10 m. Lasuvussügavuse suurenedes karbonaatkivimite lõhelisus ja karstumus vähenevad ning nende veepidavus suureneb. Karbonaatkivimites levivad katkendlikud, paralleelkihilised, enamasti 1–2 m paksused suhteliselt tugevasti lõhestunud vööd, mida mööda põhjavesi liigub lateraalsuunas ka puurkaevudesse. Veevöösid lahutavad 5–10 m paksused vahekihid, kus põhjavesi liigub piki vertikaallõhesid vaid püstsuunas. Rohkem kui kolmesaja puuraugu karotaaži andmeil annab ülemine, 15 m paksune kiht ligikaudu poole kogu puurauku tungivast veest. Kivimiladestu selle osa veejuhtivus on keskmiselt 400 m2/d [2].
Poorne või lõheline keskkond?
Hüdrogeoloogilisi uuringuid tehes eeldatakse enamasti, et lõhelised kivimid käituvad poorse keskkonnana. See eeldus lähtub puhtpraktilistest eesmärkidest, sest arvutuste tegemiseks lõhelise keskkonna kohta oleks vaja liiga suurt hulka teadmisi ja andmeid lõhede asetuse, ulatuse, suuruse, kuju, tiheduse ning orientatsiooni kohta. Joonis 1 kujutab lõhelise (a) ja poorse (b) keskkonna erinevust. Poorses keskkonnas on kõik ruumipunktid omavahel hüdrodünaamiliselt seotud (põhjavee voolamise järjepidevus), kuid lõhelises keskkonnas liigub vesi mööda üksikuid lõhesid [3]. Nõnda on lõhelise keskkonna puhul võimalik olukord, kus kolmest lähestikusest puurkaevust on üks (B) kuiv, sest see ei läbista ühtki suurt lõhet, ent puurkaevudes A ja C on veetasemed omavahel seotud. Poorses keskkonnas oleks aga kõigis kolmes puurkaevus vesi sees ning veetasemed oleksid omavahel ühenduses. Mõlemas keskkonnas voolaks puurkaev C üle ning kaevu B piirkonnas oleks poorse keskkonna puhul tegemist survelise aluspõhjalise põhjaveekihiga.
A. Marandi. 2010. Kas Tuhala Nõiakaev voolab või vuliseb? Keskkonnatehnika 7/10, lk 17-22.
Tuhala karstiala naabrusse kavandatavate karjääride võimalik mõju Nõiakaevule kerkib ikka ja jälle ajakirjanduse huviorbiiti. Kahjuks jäävad arutelud enamasti vaid emotsioonide tasemele. Kui palju me üldse teame Nõiakaevu „keemise“ põhjustest?
Tuhala karstiala asub Põhja-Eesti karbonaatkivimiplatool, kus aluspõhja katab valdavalt 3–7 m paksune liustikusetete kiht [1]. Maapind, mille kõrgus on Nõiakaevu juures 56 m ümp, tõuseb lõuna ja edela suunas. Karstialast lõunasse jääva Järlepa raba kõrgus ulatub ~70 meetrini ning karstialast põhja-kirde poole jääva Pirita jõe org on umbes 42 m kõrgusel üle merepinna.
Ülemise paarikümne meetri paksuse aluspõhjalise põhjaveelademe, mille vesi voolab põhja-kirde suunas, moodustavad peamiselt ülem-ordoviitsiumi lõhelised karbonaatkivimid [1].
Karbonaatkivimite veejuhtivus sõltub kivimikihtide savikusest ja lõhelisusest. Aluspõhja karbonaatkivimite kõige karstunuma ja lõhestunuma ülemise osa – murenemisvöö – paksus on enamasti 1–3, harvem 5–10 m. Lasuvussügavuse suurenedes karbonaatkivimite lõhelisus ja karstumus vähenevad ning nende veepidavus suureneb. Karbonaatkivimites levivad katkendlikud, paralleelkihilised, enamasti 1–2 m paksused suhteliselt tugevasti lõhestunud vööd, mida mööda põhjavesi liigub lateraalsuunas ka puurkaevudesse. Veevöösid lahutavad 5–10 m paksused vahekihid, kus põhjavesi liigub piki vertikaallõhesid vaid püstsuunas. Rohkem kui kolmesaja puuraugu karotaaži andmeil annab ülemine, 15 m paksune kiht ligikaudu poole kogu puurauku tungivast veest. Kivimiladestu selle osa veejuhtivus on keskmiselt 400 m2/d [2].
Poorne või lõheline keskkond?
Hüdrogeoloogilisi uuringuid tehes eeldatakse enamasti, et lõhelised kivimid käituvad poorse keskkonnana. See eeldus lähtub puhtpraktilistest eesmärkidest, sest arvutuste tegemiseks lõhelise keskkonna kohta oleks vaja liiga suurt hulka teadmisi ja andmeid lõhede asetuse, ulatuse, suuruse, kuju, tiheduse ning orientatsiooni kohta. Joonis 1 kujutab lõhelise (a) ja poorse (b) keskkonna erinevust. Poorses keskkonnas on kõik ruumipunktid omavahel hüdrodünaamiliselt seotud (põhjavee voolamise järjepidevus), kuid lõhelises keskkonnas liigub vesi mööda üksikuid lõhesid [3]. Nõnda on lõhelise keskkonna puhul võimalik olukord, kus kolmest lähestikusest puurkaevust on üks (B) kuiv, sest see ei läbista ühtki suurt lõhet, ent puurkaevudes A ja C on veetasemed omavahel seotud. Poorses keskkonnas oleks aga kõigis kolmes puurkaevus vesi sees ning veetasemed oleksid omavahel ühenduses. Mõlemas keskkonnas voolaks puurkaev C üle ning kaevu B piirkonnas oleks poorse keskkonna puhul tegemist survelise aluspõhjalise põhjaveekihiga.
Joonis 1. Põhjaveetasemed kolmes lõhelises (a) ja poorses (b) keskkonnas paiknevas lähestikuses puurkaevus A, B ja C [3]
Uuringud on näidanud, et lõhelist keskkonda võib teatud tingimustel lugeda poorse keskkonna sarnaseks. Siis peab lõhede tihedus (lõhede arv kivimi mahuühiku kohta) olema uuritava ala suurusega võrreldes suhteliselt suur (joonis 1, b). On täheldatud ka seaduspärasust, et lõhelise keskkonna poorsena käitumise tõenäosus on suurem, kui lõhed on pigem ühesuurused ning nende orientatsioon pigem muutuv [4].
Poorse ja lõhelise keskkonna küsimus tõstatub ka modelleerimise puhul. Kas kasutada poorse keskkonna mudeleid, kus põhjavee voolamise järjepidevus ning laminaarne voolamine on arvutuste kaks peamist eeldust, või lõhelise keskkonna mudeleid, milles vett juhtivad lõhed on kirjeldatud ning põhjavee voolamine võib teatud juhtudel olla turbulentne? Poorse keskkonna mudeleid kasutades on saadud üsna häid tulemusi, kuid need kehtivad üldjuhul vaid tasakaaluliste arvutuste puhul. Poorse keskkonna mudelid annavad häid tulemusi ka põhjaveebilansi arvutamisel, reoainete liikumise arvutamisel lähevad aga vead suureks [5]. See on tingitud sellest, et lõhelises kivimiladestus on suur osa poorsusest kivimi primaarne poorsus ning vaid väike osa lõhede poorsus (sekundaarne poorsus). Samas on sellise ladestu lõhede veejuhtivus kivimi primaarse poorsusega võrreldes suhteliselt suur. Põhjavee vooluhulga arvutamisel kivimi primaarne poorsus suurt osa ei mängi, kuid reostuse levimise arvutamise korral on difusioon kivimi poorides väga oluline [6].
Miks siis ikkagi võivad poorse keskkonna mudelit kasutades tekkida suured vead? Poorse keskkonna mudelite puhul on põhjavee liikumine lahendatav püsiva põhjaveevoolu (Darcy) valemi abil. Darcy valem kehtib põhjaveekihile, kus vesi on kokkusurumatu ja konstantse viskoossusega, kus põhjavesi voolab laminaarselt ning pooriruum on väike (alla 10 mm). Sel juhul eeldatakse, et poorides voolava põhjavee vooluhulga ja gradiendi vaheline sõltuvus on lineaarne. Lõhelises keskkonnas, kus pooriruumid (lõhed) on suured ja vesi voolab kiiremini, võib voolamine olla turbulentne. Piiri laminaarse ja turbulentse voolamise vahel märgitakse kriitilise Reynoldsi arvuga. Laminaarse voolamise korral võib kriitiline Reynoldsi arv (Rekr) (dimensioonita suurus) kõikuda suurtes piirides (Rekr = 1–60), sõltuvalt vedeliku liikumise kiirusest, pooriruumi suurusest ning pooriseinte siledusest [7]. Kui kriitiline Reynoldsi arv ületatakse ja põhjavee voolamine muutub turbulentseks, siis põhjavee gradient ja vooluhulk ei ole enam lineaarselt seotud [6]. Veejuhtivusnäitajaid valides on statsionaarse situatsiooni modelleerimisel võimalik saada üsna hea tulemus, sest gradiendid on püsivad, kuid mittestatsionaarsete süsteemide puhul lähevad vead liiga suureks. Seetõttu ongi uuemates põhjavee modelleerimise tehnikates hakatud kasutatama kaksikpoorsuse mudeleid, kus arvutatakse eraldi põhjavee voolamist kivimi primaarses poorsuses ja lõhedes ning tulemused liidetakse [7].
Küsimusele, millist arvutusmeetodit ikkagi kasutada, saab vastata vaid üheselt – see sõltub konkreetsest olukorrast ning eesmärkidest. Kindlat eeskirja ette anda ei saa, kuid mittestatsionaarsete ülesannete ning reoainete liikumise puhul peaks tänapäeval juba kasutatama kaksikpoorsusmudeleid.
Miks Nõiakaev ikkagi „keeb“?
Nõiakaevu lähiümbruses ulatub maapinna kõrgus 64 meetrini üle merepinna. Kui olete käinud Nõiakaevu vaatamas, siis olete ehk täheldanud, et kaev ise asub maja kõrval olevas lohus. Ringi vaadates näete, et maapind tõuseb ühtlaselt kagu suunas ning üle tee paistval põllul on suhteliselt kõrge küngas. Maa-ameti kaardirakenduse kohaselt paikneb Nõiakaev kõrgusel 56 m ümp (joonis 2) ning lähiümbruse kõrgeim punkt (64 m ümp) on Tuuleveski kinnistu lähedal. Nõiakaevu lähedal olev õu on sellest kohati 0,5 m kõrgemal (56,5 m ümp) ning Nõiakaevu ümbruses olevate kurisute kohal maapind umbes 2 m sügavamal.
Joonis 2. Nõiakaevu lähiümbruse oluliste punktide kõrgused (Maa-ameti geoportaali andmetel) ning nende vahelised kaugused
Nõiakaevu lähiümbruse pinnamoest rääkides on kindlasti vaja mainida ka Ämmaauku, mille ümbruses on maapind 61,5 m, ning Tuhala jõe orgu Nõiakaevust kirdes, kus jõevee tase on umbes 54 m kõrgusel ümp. Kirjeldatud ala läbib veel Kuie jõe org, mille põhja kõrgusmärk on Nõiakaevu ja Tuuleveski kinnistu vahelisel joonel 58,5 m ümp (joonis 2).
Maapinnalt esimese aluspõhjalise põhjaveekihi vee voolusuuna määravad normaalse ja madalvee ajal veetasemed Järlepa soos ja Pirita jões. Kevadsuurvee ajal ning ka siis, kui Kuie jõe org veega täitub, määravad veetasemed Kuie ja Tuhala jõgedes põhjavee taseme ja voolusuuna Nõiakaevu piirkonnas. Kuna tõsiseid uuringutulemusi praegu veel kasutada ei ole, peab järelduste tegemisel toetuma rahva tähelepanekutele. Nii on kohalikud märganud, et Kuie jõe orgu tekib vesi vahetult pärast Nõiakaevu keemahakkamist [8]. Sellest võib järeldada, et enne kui Nõiakaev keema hakkab, peab põhjavee tase Ämmaaugu ning Kuie jõeoru piirkonnas kerkima 58 m kõrgusele üle merepinna. Põhjavee taset kahe teadaoleva punkti vahel on lihtne arvutada, kasutades Dupuit-Forchheimeri põhjavee voolamise valemi [6]
modifikatsiooni
kus y, h0 ja h1 on veetasemed Nõiakaevus, Kuie ja Tuhala jões, x Kuie jõe ja Nõiakaevu vahekaugus ning L vahemaa Kuie jõest Tuhala jõeni.
Dupuit-Forchheimeri valemiga saab teha lihtsaid arvutusi siis, kui vabapinnalise põhjaveekihi gradiendid on väikesed (1/1000 kuni 1/100). Siis võib eeldada, et põhjavesi voolab peaaegu horisontaalselt.
Joonisel 3 on läbilõige, millel on kujutatud nii pinnamood kui ka põhjavee tinglik tase Kuie jõe orust Tuhala jõeni. Põhjaveetaseme gradient on Nõiakaevu piirkonnas 0,007, mis võimaldab selles piirkonnas kasutada Dupuit-Forchheimeri valemit.
Põhjavee tase Nõiakaevu piirkonnas arvutati kolme stsenaariumi jaoks:
• veetase tõuseb ainult Kuie jõeorus;
• veetase tõuseb ainult Tuhala jões;
• veetase tõuseb mõlemas kohas korraga.
Arvutustulemused on joonisel 4. Kui juba joonisel 3 olev tinglik põhjaveetase näitab, et lohus oleva Nõiakaevu piirkonnas võib vesi teatud tingimustel üle maapinna tõusta, siis jooniselt 4 on näha, et Nõiakaevu keemisele avaldab suurimat mõju veetase kaevu lähedal olevas Tuhala jões.
Dupuit-Forchheimeri valemiga saab teha lihtsaid arvutusi siis, kui vabapinnalise põhjaveekihi gradiendid on väikesed (1/1000 kuni 1/100). Siis võib eeldada, et põhjavesi voolab peaaegu horisontaalselt.
Joonisel 3 on läbilõige, millel on kujutatud nii pinnamood kui ka põhjavee tinglik tase Kuie jõe orust Tuhala jõeni. Põhjaveetaseme gradient on Nõiakaevu piirkonnas 0,007, mis võimaldab selles piirkonnas kasutada Dupuit-Forchheimeri valemit.
Põhjavee tase Nõiakaevu piirkonnas arvutati kolme stsenaariumi jaoks:
• veetase tõuseb ainult Kuie jõeorus;
• veetase tõuseb ainult Tuhala jões;
• veetase tõuseb mõlemas kohas korraga.
Arvutustulemused on joonisel 4. Kui juba joonisel 3 olev tinglik põhjaveetase näitab, et lohus oleva Nõiakaevu piirkonnas võib vesi teatud tingimustel üle maapinna tõusta, siis jooniselt 4 on näha, et Nõiakaevu keemisele avaldab suurimat mõju veetase kaevu lähedal olevas Tuhala jões.
Joonis 3. Maapinna kõrgus ja põhjavee tase Tuuleveski kinnistu (A) ja Nõiakaevu (B) vahelist joont mööda (vt joonis 2). püstmõõtkava on 10 korda rõhtmõõtkavast suurem
Selleks et põhjavee tase Nõiakaevu juures tõuseks üle maapinna, peab veetase Kuie jõe orus tõusma vähemalt 1,5 m Tuhala jõe veetasemest kõrgemale, ent piisab vaid veidi üle poole meetri suurusest tõusust Tuhala jões. Kui veetase tõuseb ühepalju mõlemas kohas, ei ole suurt vahet teise stsenaariumiga, sest veetase lähemal asuvas Tuhala jões on määravam (joonis 4).
Joonis 4. Nõiakaevu piirkonna põhjavee taseme sõltuvus veetasemetest Tuhala jões ja Kuie jõe orus
Ometi ei ole mõtet käesoleva arvutuse tulemustest innustuda või pessimismi langeda. Peab endale aru andma, et arvutuse lähteandmed on üsna ligikaudsed ning sademevee infiltratsiooni ei ole arvestatud. Seetõttu ei ole mõtet ka suhtelisi veetasemeid absoluutseteks ümber arvutada. Pigem peab nii käesoleva kui ka E. Sooviku tehtud arvutuse [9] tulemusi uuringutega kontrollima.
Tulevaste uuringute eesmärk ja täpsus
Tuhala karstiala lähedusse kavandatavate lubjakivikaevanduste mõju hindamiseks Nõiakaevule peetakse vajalikuks teha suuremahulisi geoloogilisi ja hüdrogeoloogilisi uuringuid. Nende tulemusena peaks valmima ka põhjalik hüdrogeoloogiline mudel selle piirkonna veebilansi arvutamiseks. Mudel peab andma vastuse küsimusele: kui palju peab põhjavee taset alandama, et Nõiakaevu tegevus lakkaks? Praegu ei teata sedagi, kui suur on veesamba kõrgus kaevu kohal Nõiakaevu keemise ajal ning kuidas seda üldse mõõta?
Nõiakaevu „keemise“ seletamiseks on lähtuvalt eespooltoodust kaks varianti.
1. variant. Nõiakaev on osa unikaalsest loodusnähtusest – ühendatud anumatena toimivast maa-alusest jõestikust. Põhjavee voolamist selles jõestikus ja Nõiakaevu töötamist reguleerib lõhesüsteem, milles põhjavesi ei pruugi voolata Darcy seaduste kohaselt. Reljeefinõos asuv Nõiakaev avab Ämmaaugu ja Tuhala jõe vahelist lõhesüsteemi ning selle kaevu „keemine“ sõltub veetasemetest nendes kahes kohas.
2. variant. Nõiakaev on tavaline poorses lubjakivimassis olev arteesiakaev, mis avab maapinnanõos survelist põhjaveekihti. Kaevu „keemine“ sõltub peamiselt veetasemetest Kuie jõe orus ja Tuhala jões.
Nende variantide käsitlemisel tuleb kasutada erinevaid arvutuspõhimõtteid ning ka vajalike lähteandmete hulk on erinev. Esimese variandi tõestamiseks on vaja geofüüsikaliste uuringutega saada võimalikult täpne pilt karbonaatkivimite lõhede tihedusest, orienteeritusest ja suurusest. Mõlema variandi puhul tuleb proovipumpamiste, puurkaevude karotaaži ning värvuskatsetega lõhesüsteemides võimalikult täpselt määrata põhjavee liikumist iseloomustavad näitajad.
Põhjaveemudeli tüübi valimisel ja koostamisel peab arvestama püstitatud eesmärke, sest nendest sõltub paljuski mudeli suurus, ehitus ja täpsus. Vaadeldava ala kohta on praegu vaid üks põhjaveemudel [1], mis tõenäoliselt koostati põhjavee alandamise mõju hindamiseks karjääride lähiümbruse madalatele salv- ja puurkaevudele, ent mida paljudes aruteludes kaasatakse kavandatavate karjääride võimaliku mõju hindamisel Nõiakaevule. Mudeli algeesmärgist lähtudes valiti ka selle piirid ning mudel kalibreeriti põhjavee miinimumtaseme järgi tulevaste karjääride asukohas rajatud puurkaevudes. Juba see, et mudel kalibreeriti miinimumtaseme järgi, peaks inimesed ettevaatlikuks tegema, kui nad hakkavad andma hinnangut karjääride mõju kohta Nõiakaevu „keemisele“. Kevadise arteesiavoolu puhul ei ole oluline, kas põhjavee tase on miinimumperioodil 10 cm madalamal või kõrgemal, sel juhul on pigem tähtis teada, kas karjääride dreeniv tegevus vähendab kevadsuurveeaegset äravoolumaksimumi või mitte. Karjääride mõju hindamisel on Tuhala nõiakaev sattunud mudeli piiride sättimisel selle kagunurka, st mudeli piirile (rajatingimustele) 2,5 korda lähemale kui potentsiaalseks mõjuriks peetud Tammiku karjäärile. Rajatingimusi ei ole küll aruandes täpselt kirjeldatud, ent joonistelt võib aimata, et põhjavee tase on loetud püsivaks. Seetõttu on mudelis Nõiakaevu piirkond mõjutatud pigem lähematest rajatingimustest kui 2,5 korda kaugemal asuva karjääri tegevusest. Võrrelda võib põhjaveetaseme ülaltoodud arvutustega (joonis 4), kus veetaseme kõikumine lähemal asuvas Tuhala jões on olulisem kui veetase kaugemal asuva Kuie jõe orus. Mudeli loomisel pandi põhirõhk karjääride mõjule selle lähiümbrusele ning seepärast kontrolliti mudeli täpsust karjääride piirkonda rajatud puurkaevude andmeil. Nõiakaevu piirkonnas on selle mudeli täpsus aga vaid 3 m. Aruande [1] jooniselt 4 ja tabelist 5 saadud tulemuste kõrvutamisel selgub, et veetase Nõiakaevu läheduses asuvates salvkaevudes on mudeli järgi 53 m ümp, looduses mõõdetuna aga 56,5 m ümp (joonis 4 ja tabel 5 [1]).
Tulevikus tehtavaid uuringuid kavandades peab püstitama õiged ülesanded ja eesmärgid, seejärel valida parimad arvutusmeetodid ning alles siis võib hakata koostama väliuuringute programmi. Koostatav mudel peab olema kalibreeritud ja testitud eri tingimustes. Modelleeritava ala piiritlemisel peab arvestama, et piirid kulgeksid mööda looduslikke piire (veelahkmed, jõed) ning oleksid huvipunktidest piisavalt kaugel. Siis ei saa tulemused olla mõjutatud rajatingimustest. Mudeli testimiseks peab valima punkte ning tegema välivaatlusi huvipakkuvate kohtade ligiduses. Kuna tõenäoliselt tuleb koostada mittestatsionaarne mudel, siis peab bilansiarvutusteks (pinnaveekogude vooluhulgad) ning testimiseks (veetasemed vaatluskaevudes) tegema välivaatlusi ühtlase ajavahega, sest eriaegsed andmed ei ole mudelis kasutatavad.
Kõige olulisem on endale aru anda, et mudel jääb alati looduslike protsesside lihtsustuseks ning annab seatud eesmärkidele vastuseid vaid teatud eeldusi (lihtsustusi) arvestades. Igas mudeli lihtsustuses peitub aga viga, kui võrrelda protsessidega looduses. Seega ei ole lõpptulemus absoluutne tõde ning selle usaldusväärsusel on piirid. Usaldusväärsust saab suurendada mudeli testimisega mitmesugustes tingimustes, võrreldes arvutatud ning looduses mõõdetud tulemusi.
Nõiakaevu mudelit tehes tuleb aga alustada põhimõttelisest valikust: kas on tegemist unikaalse lõhesüsteemiga, mida kaevandused mõjutavad väiksema tõenäosusega, või hoopis üsna tavalise poorse keskkonnaga, millel on suurem tõenäosus saada mõjutusi kaevandustest.
Viidatud allikad
1. Savitski, L., Savva, V. Nabala lubjakivimaardla rajatavate karjääride mõju põhjavee seisundile.
Eesti Geoloogiakeskus. Tallinn, 2008. 34 lk.
2. Perens, R., Vallner, L. Water-bearing formation. In: Raukas, A., Teedumäe, A. (Eds.), Geology
and mineral resources of Estonia. Estonian Academy Publishers, Tallinn, 1997. 137–145.
3. Freeze, R.A., Cherry, J.A. Groundwater. Prentice-Hall, 1979. 604 pp.
4. Long, J. C. S., Remer, J. S., Wilson, C. R., Witherspoon, P. A. Porous media equivalents for
networks of discontinuous fractures. Water Resour. Res., 1982, 18(3). 645–658.
5. Schmelling, S.G., Ross, R.R. Contaminant transport in fractured media: Models for Decision
Makers, U.S. EPA Ground Water Issue Paper, EPA/540/4-89/004, U.S. EPA, ORD, R.S. Kerr
Environmental Research Laboratory, Ada, OK, 1989.
6. Bear, J. Hydraulics of Groundwater. McGraw-Hill Inc, 1979. 569 lk.
7. Shoemaker, W.B., Kuniansky, E.L., Birk, Steffen, Bauer, Sebastian, and Swain, E.D.
Documentation of a conduit flow process (CFP) for MODFLOW-2005: U.S. Geological
Survey Techniques and Methods 6-A24, 2008. 50 pp.
8. http:\\www.tuhalalooduskeskus.ee. Tuhala looduskeskuse kodulehekülg.
9. Soovik, E. Nõiakaev karjääri mõjuväljas. Keskkonnatehnika, 5/10. 21–22.