Kas uues majas on vesi või mitte?
Vesi on Eestis hästi kättesaadav ning nii loomulik, et keegi ei märkagi seda enne kui vesi otsas on. Ostes kinnisvara, tuleb alati hoolega uurida, kas vesi ka uues kohas kättesaadav on. Tüüpiline info kinnisvarakuulutustes on, et on olemas salvkaev ning kõik probleemid olekski nagu lahendatud.
Loogiliselt võttes kõik ju klapib: kaev on, järelikult on ka vesi. Kuid, kas on teada milliste omadustega on vesi ja kui palju võimaldab kaev seda vett tarbida. Paraku on tänapäevane veetarbimine nii palju suurem, et salvkaev ei kannata seda koormust enam välja. Salvkaevust piisas, kui võtsite päevas mõne ämbritäie enda eluks ning teise niipalju loomade joogiks, aga kui nüüd lüliate käiku kõik kraanid, duššid, pesumasinad, nõudepesumasinad jms, siis kipuvad salvkaevud kuivaks jääma.
Eelkõige peaks tulevane majaomanik endale selgeks tegema kui palju vett ta maksimaalselt ööpäevas ja tarbimise tipptunnil vajab. Ööpäevase koguse selgitamine pole probleem. Selle hulga ikka saab. Probleem võib olla siis, kui pere saabub koos töölt, koolist, seenemetsast või kartulivõtult ning majapidamise kogu kraanide ja WC pottide arsenal käiku võetakse.
„Rusikareegel“ on selline: tänapäevased segistite ja WC pottide väljavooluavad lasevad läbi maksimaalselt 0,1m3 vett tunnis. Näiteks kui teil on 3 kraanikaussi, 2 dušši ja kaks WC potti ning pesumasin, peaks kaev vett andma (kaevu deebit olema) 1,0m3 vett tunnis. Lisaks on vaja arvestada sauna olemasolu võimalike külalistega ning suveperioodil ka aia kastmisega.
Teine võimalik probleem on vee kvaliteet. Ohtuks vee tarbimiseks peaks see vastama Eestis kehtivale joogivee standardile. Kas see nii ka on näitab vee analüüs. Kui vesi aga ei vasta mingi komponendi osas standardile ning te ei soovi solki juua, tuleb hakata vett töötlema, mis on üsna kulukas protsess.
Mis seal siis ikka, teeme siis uue kaevu – on esimene mõte. Parku ei ole see enamuses Eestis nii lihtne ning uue kaevu tegemine võib maksma minna vähemalt sama palju kui maksis soetatud kinnisvara.
Miks siis nii? – küsitakse järgnevalt. Vastus peitub Eesti geologilises ehituses, kus küll kõikjal on tarbimiskõlbulik põhjavesi olemas, aga kõik sõltub sügavusest. Puurkaevu puurimine on aga üsna kallis lõbu, eriti kui seda teha korralikult ja õigesti planeerides.
Põhjavee kättesaadavust on võimlaik ette ennustada regionaalselt, s.t. asetades näpu A4 suurusel Eesti kaardile, kui asi läheb juba konkreetse kinnisvara hindamiseni, siis tuleb kasutusele võtta kogu olemasolev hüdrogeoloogiline info ning spetsialistide kogemus. Siiski on võimalik jagada Eesti tsoonideks:
1. Klindi ja mere vahele jääv Põhja-Eesti,
2. Klindi ja Pärnu-Mustvee vahelise mõttelise joone vahele jääv Põhja- ning Kesk-Eesti;
3. Ülejäänud Kesk- ja Lõuna-Eesti.
Klindi ja mere vahele jääval alal tuleb enamasti arvestada tõsiasjaga, et salvkaevud ei ole veerikkad ning nende vee kvaliteet ei pruugi hea olla. Puurkaevu tegemise puhul ootab aga alati minimaalselt 70 m puurkaevu puurimine.
Klindist lõuna poole jääva Põhja- ning Kesk -Eesti puhul on lood kõige paremad, aga ka loterii kõige suurem. Püsivat põhjavett omavad aluspõhjalised kivimkihid on siin kõige vettandvamad just esimesel 50 meetri sügavusel. Samas on kivimite veeandvuse muutlikkus ääretult suur ning esineda võiv ka vett vähe andvaid piirkondi. Sellisel juhul muutub enda puurkaevu tegemine juba väga kulukaks, et mite öelda mõtetuks.
Lõuna Eesti omapära on see, et püsivat põhjavett sisaldavad aluspõhjalised kivimkihid on kaetud hilisemate kvaternaarsete setetega, mille paksus võib kõrgistike piirkonnas ulatuda kuni 100 meetrini. Olemasolevad salvkaevud on reeglina rajatud kvaternaarsetes setetes olevatesse paremini vette juhtivatesse liiva- ja kruusaläätsedesse, mille veevarud on aga üsna piiratud. Siit ka probleem, kui tänapäevase veetarbimiskoormuse tõttu veevarud kokku kuivavad. Puurkaevu rajamine on siin alati kulukas, sest on valida kahe variandi vahel: puurkaevu tehes võib hakata otsima maapinnalähedasemaid veerikkaid läätsesid või teha kohe sügav, aluspõhja ulatuv puuarauk.Esimese variandi puhul muudab pidev otsimine puurimise kulukamaks ning kui ülalt veekihti ei leita, siis tuleb ikkagi teha sügav auk ja kogu asi läheb kokkuvõttes kallimaks. 120 m puurkaevu tegemine on aga kallis igal juhul.
Eelpool kirjutatu eesmärgiks ei ole inimeste peletamine kinnivarasoeatamisest, vaid nende manitsemine ettevaatusele. Toodud näited on ka pigem ekstreemsed, kuid siiski esinevad ja ei ole just kõige meeldivam kui see just sind tabab. Kasutage kindlasti spetsialistide abi, sest lõppkokkuvõttes tuleb see odavam.